Ettevõte Poul Michelsen tarnib igapäevaselt toiduaineid Fääri saartele. Alates 2020. aastast ettevõtte teekonnad lühenesid oluliselt, sest valmis saarestiku kahte suuremat saart ühendav suurejooneline tunnel.

„Kanska” – „võib‑olla”: Kes külastab Fääri saari, kuuleb seda sõna väga tihti. „Kui me hommikul tõuseme, teame sageli ainult, mida sellel päeval ‚võib‑olla’ teeme,” ütleb Poul Michelsen. Põhjus on samal ajal banaalne ja ürgne: Põhja‑Atlandi ilm võib plaanile kriipsu peale tõmmata. „Päikeselisele hommikule võib järgneda tormine ennelõuna ja udune pärastlõuna,” räägib Michelsen. Sellele vaatamata on ta 77‑aastaselt juba peaaegu 50 aastat tegelenud äriga, kus „võib‑olla” tegutsedes on raske töötada: Tema asutatud ettevõte PM tarnib toiduaineid supermarketitele, kauplustele, restoranidele ja laevadele.

Lisaks sellele vastutab PM piimatoodete igapäevase tarnimise eest hiljemalt kell 11. „Piimatoodetel on väiksem säilivus kui teistel toiduainetel,” ütleb Poul Michelsen. „Meie kliendid ootavad neid iga päev värskena ja võimalikult varakult.” Näiteks Klaksvikis, saarestiku kirdeosas. „Sõltuvalt aastaajast kestab teekond kuni 3 tundi,” räägib Poul Michelsen. Autojuht Hanus Egholm tunneb seda teed juba 22 aastat: „Alguses sõitsid praamid, siis pidin ma veel varem alustama – ja polnud alati kindel, kas praam sõidab.” Alates möödunud aastast läbivad juht ja veok tee umbes 50 minutiga: tänu ambitsioonikale infrastruktuuriprojektile nimega Eysturoyartunnel.

„Me tahame kõigeks valmis olla,” ütleb Michelsen. „Seetõttu on meil masinapargis alates 1974. aastast ainult Mercedes‑Benzid.” Praegu on meil kaksteist Arocsi ja Actrosi seeria mudelit, mida korrapäraselt välja vahetatatakse. „Veokid jäävad umbes kuueks aastaks masinaparki, mis tähendab, et keskmiselt iga 1,5 aasta järel hangime me uue Mercedes‑Benzi veoki,” ütleb Michelsen, kes kasutab Arocs 3263 – kõrgtasemel masinat. „Maastikud ja teed on väljakutsed, mistõttu vajame jõudu, aga ka parimaid saadavaid pidureid.” Kokku läbivad veokid päevas umbes 1.000 km. See tundub mittefäärlasele vähe, aga kohalikud teavad saare geograafilisi ja ilmastikuolusid. „Vajame parimaid masinaid, mida saab hankida,” ütleb Michels.

Olles Tórshavnis sündinud, langetas ta varakult valiku toiduainete tarnimise kasuks. Kuulus lugu garaažis loodud start‑upist – Michelsen on selle ise läbi teinud, kuigi temaga juhtus see keldris, mida tema, ta abikaasa ja kaks kaaslast algul kontori ja laona kasutasid. Sellest ajast on ettevõte palju kasvanud. „Kui ma alustasin, oli saarel ainult kahte liiki toiduaineid: värsked ja kuivatatud tooted. Tahtsin valikut mitmekesistada”, ütleb Michelsen, tõuseb püsti ja läheb trepist lao poole.

Kahveltõstukid vuhisevad ringi, töötajad sordivad toiduaineid puuviljadeks, külmutatud ja sügavkülmutatud toodeteks – tüüpiline olukord toiduainete logistikas. Ainult 700 km Norra rannikust keset Põhja‑Atlandit. „Kaks korda nädalas saame me kaks 40 jala pikkust konteinerit värskete toiduainete ja külmutatud toodetega,” räägib Michelsen. Selles asukohas on vaja lisada: „Kui laevad plaani järgi sõidavad.”

Eysturoyartunnel on kolmas ja uusim tunnel, mis loob usaldusväärse, täpsemalt ilmast sõltumatu, ühenduse Streymoy ja Eystmoy saarte vahel. Selle madalaim punkt asub umbes 189 meetrit Atlandi pinnast allpool. Seni suurim saarte infrastruktuuriprojekt maksis valuutast ümberarvestatuna 360 miljonit eurot.

Fääri saarestik koosneb 18 saarest, millest enamust ühendab praamiliiklus. Sellele lisaks on sild, mille kõrval varem teist teed ei olnud ja mis on liiga palju olnud loodusjõudude meelevallas. Mõned saared on vaid helikopteriga ligipääsetavad. Lendamise hind on tegelikult mõõdukas. „Mõnest asjast ei saa loobuda,” ütleb Michelsen. „Helikopterid lendavad veel ka ilmaga, mis lennureisijad korralikult läbi raputaks.”

Mugavam on uus tunnel, mis pakub lisaks veel maailmas ainulaadset atraktsiooni: sügaval mere all kulgeb liiklus mööda ringteed. Mitte üheski kohas peale saarestiku geograafilise keskkoha. Fäärlased on taibanud, kuidas selle abil elamust pakkuda: Vurri valgustab efektselt kunstnik Tróndur Paturssoni installatsioon. Samuti moodustab vaatemängu osa 80 meetri pikkune terasskulptuur, mis kujutab elusuuruste figuuride siluette. Patursson kujutab sellega fäärlaste traditsiooni: sajad inimesed hoiavad kätest kinni ja jooksevad pimedusest valgusse.

Mõte, mis ka Poul Michelseni väga köidab. „Näitame sellega, et oskame häid ideid teostada, kui me üksteist toetame,“ ütleb fäärlane, kes on olnud lisaks ettevõtlusele aktiivne ka spordis. Samamoodi nagu „võib‑olla“ toimuvast meeldib fäärlastele harilikult rääkida kindlast paratamatusest – tundub, et ideede arendamise ja teostamise käigus eelistavad nad sõna „kindel“.