Laevamudeli kolimine on ekspedeerimisettevõtte Hasenkamp jaoks tavapärane töö, sest see Kölnis tegutsev ettevõte on spetsialiseerunud kunstile ja erilistele esemetele – appi tuleb ka Atego.
Transport Magazine
Jõud ja kogemus.
Laeva Bremen IV mudel leiab uue sadama.
Laevade laadimine.
Sinine Lint – ükski teine trofee polnud reisilaevaliikluse kõrgajal rohkem hinnatud. Auhinna võitis see, kes suutis püstitada Euroopa ja New Yorgi vahel uue kiirusrekordi. Sellega koos pälviti kuulsus ja klientide poolehoid. Näiteks aastal 1929 sai selle Põhja‑Saksa Lloydi laev Bremen IV. Wilhelmshavenist teele asunud reisijad said New Yorgi pinnale astuda kõigest pärast nelja päeva pikkust meresõitu. Umbes 90 aastat hiljem vahetab sama laeva mudel oma Bremeni muuseumis asuva „kodusadama” vaid nelja tunniga teise vastu. Kolida aitab ekspedeerimisettevõte Hasenkamp, mis on spetsialiseerunud igasuguse kunsti veole.
4
päeva kulus laeval Bremen IV aastal 1929 selleks, et sõita Wilhelmeshavenist New Yorki – tol ajal rekordiline saavutus.
Hasenkampi portfoolio hõlmab kõike alates tonne kaaluvate marmorkujude ja keerukate kunstikogude teisaldamisest – näiteks 2017. aastal Pariisi Louvre’ist Abu Dhabis asuvasse muuseumi – kuni tervete asutuste, IT‑süsteemide, laborite ja arhiivide kolimiseni. See ei ole võrreldav tavalise transportimisega. Seetõttu on ekspedeerimisettevõte saavutanud kunsti‑ ja muuseumimaastikul ülemaailmse tuntuse.
Bremenis, kust tuli teisaldada Bremen IV, kulus see kogemus marjaks ära. Kui Hasenkamp tellimuse sai, olid selged ainult raamtingimused. „Mitte keegi ei osanud meile öelda, kui palju see peaaegu neli meetrit pikk laev kaalub, kas see on õõnes või massiivne, ja kui tundlik selle konstruktsioon on,” räägib Anton Sindilj. „Ja keegi ei teadnud, millal ja kuidas seda viimati liigutati.” Sindilj on üks kaheksast Hasenkampi majasisesest kunstiinspektorist. Tema töö on tuvastada kõik võimalikud ohud, et objekt jõuaks turvaliselt sihtkohta.
Õõnes või massiivne?
Sindilj vaatas üle muuseumi trepikoja, luges kokku astmed, mõõtis ära nurgad ja uksed. Kuid kas laev kaalub 50 või mitusada kilo, jäi mõistatuseks. lLõpuks otsustas kunstiinspektor kasutada kuut laadijat ja üht Mercedes‑Benz Ategot.
Transpordipäeva hommikul saabuvad koos Ategoga kohale ka Arno Büchel ja Steffen Säwe. Kaks meest moodustavad hästitoimiva meeskonna. „Meil on juhikabiinis alati kaks inimest,” räägib Büchel. „Meie pealisehituses on kliimasüsteem, 12‑baarine õhkvedrustus ja alarmsüsteem. Kõik kunsti heaks.” Seekord on kaasa võetud ka ettevõtte oma töökojas valmistatud transpordikast. „Me toodame seal kõike alates lihtsatest kaitsepakenditest kuni tulekindlate kliimakastideni.”
Ülejäänud abilised saabuvad sõiduautodega. Mehed tulevad Kölnist, kus asub Hasenkampi jaotuskeskus. Ainuüksi Saksamaal on ettevõttel 13 filiaali, mujal Euroopas on neid veel 19. Lisaks on veel viis esindust Aasias ja Lähis‑Idas.
„Ategol on kliimasüsteem, õhkvedrustus ja alarmsüsteem. Kõik kunsti heaks.”
Alexandriast Hildesheimini.
Alates 1903. aastast, kui firma asutati, on Hasenkamp olnud pereettevõte. Thomas Schneider on juba viienda põlvkonna esindaja, kes oma pere ettevõttes töötab. „Teismelisena lubati mul aidata Xiani terrakotaarmeed transportida,” meenutab ta. „Ma olen saanud osaleda põnevate transpordiülesannete täitmises alates Alexandria lähedal vee alla jäänud tuhandeid aastaid vanade linnade leidudest kuni Hildesheimi katedraali Bernwardi sambani. Nii tekkis varakult arusaam kunsti hindamatust väärtusest. Seepärast läbivad ka kõik meie 70 autojuhti Kölnis kunstitehniku täiendkoolituse.”
Bremenis tervitavad kuut sellist transpordispetsialisti muuseumitöötajad, seejärel asutakse tööle. Mehed kannavad tumesiniseid džempreid ja valgeid riidest kindaid. Ettevaatlikult ja õrnalt muudetakse laev transporditavaks ja kinnitatakse koormarihmadega.
100
kilogrammi kaalub ainuüksi transpordikast. Laevamudel aga üle 150.
Enam kui 60 astmega takistusrada.
Esimene vahe‑eesmärk: esimene korrus, kus ootab puitkast. Sinnani on vaja ületada 60 astet ja läbida kitsas trepikoda. Tõstmisel kostub pikk ja sügav ohe. „Umbes 150 kuni 200 kg,” arvab Anton Sindilj. Tema otsus kaasata kuus inimest oli ainuõige. Meeskond liigub samm-sammult edasi. „Stopp! Tagasi! Maha!” Iga käsklus on asjakohane, kõik toimub sujuvalt tandemis. Laev maabub ohutult puidust sadamas.
„Koos kastiga kaalub konstruktsioon veel 100 kilogrammi rohkem.”
Samal ajal, kui laeva patjade, mullikile ja rihmadega kindlustatakse, rihib üks töötaja hästimanööverdatava Atego mõne liigutusega muuseumi uksele võimalikult lähedale. Seejärel on furgoonkeresse laadimine lapsemäng. Kuigi raske. „Koos kastiga kaalub konstruktsioon veel 100 kilo rohkem,” puhib Sindilj.
Seejärel sõidab transpordiproff Atego turvaliselt ja tänu õhkvedrustusele nii laadung kui ka meeskonna jaoks ohutult läbi Bremeri linnaliikluse.
Kunsti teenistuses.
Erivedude autojuht.
Hasenkampi ettevõtte koolituskeskuses läbivad kõik autojuhid kunstitehniku täiendkoolituse. Kindlustustehnilistel põhjustel on veokis alati kaks autojuhti ning koos koormaga ei ööbita kunagi veokite puhkekohtades. Pausid on võimalikud ainult ettevõtte enda filiaalides või partnerettevõtete juures.
Eriveokid.
Kunsti‑ ja kultuurivara jaoks loodud autopark Kölnis koosneb umbes 100 veokist, millest umbes pool on Mercedes‑Benzid. Kõik sõidukid – peamiselt Actrosed ja Ategod – on varustatud pakiruumi kliima‑ ja küttesüsteemiga ning lisaks õhkvedrustuse ja GPS‑iga. Standardvarustuses on ka alarmlukk ning hädalüliti vaikse alarmi jaoks.
Erilaod.
Hasenkamp pakub üle kogu Euroopa oma laoruume. Näiteks Kölni peakontoris on ainuüksi kunsti jaoks erakdatud 18.000 ruutmeetrit, mis hõlmab kliimasüsteemiga kõrgtehnoloogilisi turvaalasid, liikumisandureid ja keerulist juurdepääsukontrolli süsteemi.
Eritöökoda.
Hasenkampis töötavad eripakendite valmistamiseks puusepad, lukksepad, keevitajad ja restauraatorid. Fraunhofer Institut ja TÜV Rheinland testivad regulaarselt ettevõtte prototüüpe.
Pea nelja tunni pärast on laev turvaliselt uues kohas. Poordiküljel särab aknast paistvas soojas päikesevalguses kiri „Bremen IV”. Filigraanne mast on endiselt püsti. Kuldsed nöörid, mis imiteerivad laevatrosse ja köisi, on puutumatult oma kohal. Mehed naeratavad rahulolevalt. Hasenkamp on taas oma kreedole truuks jäänud. „Parim asi, mis kunstiga juhtuda võib, on mitte miski!”
Fotod: Sebastian Vollmert