Insenerikunst ja pioneerivaim.

Albert Friedrich on üks Unimogi asutajatest. Otse pärast Teist maailmasõda taipas Daimler‑Benzi lennukimootorite tootmise endine juht, et Saksa põllumajanduse väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel on tohutu vajadus põllumajandustraktorite järele. Lisaks maastikusõiduvõimele oli esiplaanil lihtne ümberseadistatavus mitmesuguste ülesannete jaoks.

Schwäbisch Gmündis asuva firma Erhard & Söhne territooriumil arendas ja testis alates 1946. aastast pühendunud meeskond, mida ümbritsesid insenerid Albert Friedrich, Heinrich Rößler ja Hans Zabel, sellise tarbesõiduki esimesi prototüüpe. Hans Zabel oli samuti see, kes veidi kohmakast projekti nimest „Universal-Motor-Gerät für die Landwirtschaft“ lõi tabava lühendi „Unimog“.

Arendusetapi lõpus valmis sõiduk nelikveo, diferentsiaalilukustuste ja portaalsildadega, mis vastas kõigile transpordi- ja vedamisvõime nõuetele ning oli siiski 50 km/h kiire. Lisaks sai kõikidele külgedele paigaldada lisaseadmeid – selge eelis klassikalise traktori ees, millel oli selline võimalus ainult taga. Mootoriks valiti Daimler-Benzi OM 636, mis kui vastupidav diiselmootor tagas samal ajal madalad kasutuskulud.

Aastal 1948 esitleti Unimogi esmakordselt erialasele publikule DLG-messil Frankfurtis. Seal pälvis ta tänu veenvatele sõiduomadustele nii maastikul kui teel, lihtsale käsitsemisele ja suurele mitmekülgsusele väga positiivset vastukaja. Sama aasta jooksul algas esimene seeriatootmine Boehringeri vendade tehases Göppingenis, kes olid juba tarninud prototüüpide valatud osi.

Esimese seeriasarja 70200 tunnusmärk, millest toodeti umbes 600 sõidukit, on Ochsenkopf-logo. Ka tänapäeval leidub sellest ajast ligikaudu 120 Boehringeri Unimogi – paljud neist on endiselt töövalmis.

Seoses Unimogi kasvava nõudlusega, järjest enam ka väljaspool Saksamaad, ei olnud Boehringeri tootmisvõimsused peagi enam piisavad. Sõlmiti üleandmisleping Daimler-Benziga ja 1951. aastal algas lõpuks tootmine Gaggenau veokitehases. Väheste muudatustega sõidukile, mida jätkuvalt turustati nime all „Unimog 25 PS“, võimaldas uus seeria 2010 tänu tõhusamatele tootmisprotsessidele oluliselt rohkem Unimoge tootma panna. Nii toodeti 1951. aasta esimesel seitsmel kuul Gaggenaus juba veidi üle 1 000 Unimogi.

Paranenud abiülekanded võimaldasid uusi kasutusvõimalusi metsanduses, aga ka põllutöödel. Nii said tööd, milleks varem oli vaja palju käsi, äkitselt tehtud ühemehe operaatorina. Unimog leidis kiiresti ka muid rakendusi, näiteks tuletõrjeabisõidukina või teede rajamisel.

Alates 1953. aastast valmistas Daimler-Benz Gaggenaus Unimogi uusi 400. seeria mudeleid. Kui Unimog U 401 teljevahe jäi 1 720 mm, tutvustati Unimog U 402 pikendatud varianti 2 120 mm teljevahendusega. Mõlemad mudelid olid esmakordselt saadaval suletud kabiiniga. Nende iseloomulikud esituled andsid sarjale peagi hüüdnime „konnasilm“. Ja veel üks oluline uuendus oli: alates sellest ajast paigaldati kapoti peale Mercedes‑Benz täht varasema veisapea asemel.

Suletud kabiini ja suruõhutoitel kallutatavate kastide paigaldamise võimaluse tõttu hakkasid Unimogi vastu huvi tundma peale ehitusfirmade, posti ja raudtee nüüd ka omavalitsused. Sest sõidukit võidi kasutada mitte ainult leebematel aastaaegadel mitmesugusteks töödeks, vaid see sobis ka ideaalselt talveks lumekoristusmasinaks. Suruõhuseadme abil sai käitada veelgi suuremat valikut lisaseadmeid ja haagiseid.

Selle mitmekülgse sõiduki väljapaistev kvaliteet levis: 1954. aastal sai Unimog oma metsandusalaste kasutusvõimaluste eest ihaldatud metsanduse auplaketi. Ja see oli alles algus pikale auhindade ja soovituste jadale eri valdkondades.

Juba esimesel kümnel aastal suutis Unimog veenda just nende argumentidega, mis teda ka tänini iseloomustavad: kõrge maastikusõiduvõime ja võrdlemisi kiire teel liikumise kombinatsioon, tema lai kasutusvaldkond lugematute paigaldus- ja pealisehituste võimalustega ning komponentide kõrge kvaliteet ja vastupidavus.

Algselt põllumajanduseks mõeldud Unimog avas kiiresti tee paljudele teistele sektoritele ja kujundas edaspidi sõidukiparke nii linnades ja omavalitsustes kui ka metsanduses ning töövõtjate juures. Mitmed algusaegsed kliendid on Unimogile siiamaani truuks jäänud põlvkondade kaupa.