Edumudelid ja suurem võimsus

1956. aasta DLG-näitusel Hannoveris tutvustas Daimler-Benz Unimog-seeriat 411 kui seeriat 401/402 järgnevat mudelit. Peamine omadus: suurem võimsus. 30 hj tõi otsustava lisa, et vastata põllumajanduse kasvavatele nõudmistele. Kuid ka mugavus ei jäänud tahaplaanile: lisaks täiustatud istmetele kasutati seerial 411 tugevdatud amortisaatoreid.

Nagu eelkäijamudeli puhul oli tehases saadaval nii lühikese kui pika teljevahega versioon. Viimane oli väga populaarne, sest alates 1957. aastast sai selle varustada uue disainiga juhtkabiiniga. Täisterasest kabiin pakkus oluliselt rohkem ruumi kui varem ning paistis silma Daimlerile omaste varustuselementide ja ümardatud äärtega disainiga, mis seadis standardid raskete sõidukite valdkonnas.

Oma manööverdusvõime, suhteliselt kõrge kiiruse ja väga heade maastikusõiduomaduste tõttu hakati Unimog-seeriat üha enam kasutama transporditöödel. Ees- ja tagaolevad jõuvõtuvõllid andsid kasutajatele parimad eeldused saagide, pumpade, vintside ja muu seadme paindlikuks kasutamiseks.

Tema silmapaistvate maastikusõiduvõimete tõttu, mille hulka kuulusid ka 45° kalleted nii ette kui taha, hakkasid alates 1950. aastate keskpaigast Unimogi vastu huvi tundma ka armeed. Unimog S (seeria 404) oli sõiduk, mis vastas nende kõrgetele nõudmistele. Unimog S-l oli suur laadimisala, mille sai teostada kas lahtise platvormkerena või kinnise kastkerena. Erinevalt tollal tsiviilkasutuses olnud Unimogidest paigaldati neile võimsad bensiinimootorid.

Unimog S-i arvukaid variante toodeti Gaggenaus kuni 1980. aastani – 64 242 sõidukiga on see seeria siiani kõige edukam. Seeria 404 oli samuti tuletõrjete hulgas väga populaarne.

Sõiduki ja selle komponentide pidev täiustamine viis Unimog järjest edasi. Motto: evolutsioon, mitte revolutsioon. Nii võeti 1950. aastate lõpus kasutusele võimsamad surveõhupidurid, roolisüsteemi parandati ja kasutusele toodi hüdrauliline tõsteaparaat. Aastal 1959 toimus siis tõeline esmaesitlus äriveokite valdkonnas: täissünkroniseeritud 6-käiguline käigukast, mis oli juba alates 1957. aastast Unimog 411 lisavarustusena paigaldatud, sai seeriavarustuseks. See tegi käiguvahetused mitte ainult mugavamaks kui varem kasutatud hammaslülitusega käigukast, vaid ka tõhusamaks. Soovi korral olid Unimog jaoks saadaval ka mitmeastmelised roomekäigukastid.

DLG-näitusel 1962 pidas Daimler-Benz taas Unimogi esmaesitluse. Unimog 406 tõi turule „raske seeria“, laiema rööbe ja pikema teljevahega, mis vastas üha suuremate ja võimsamate põllutöömasinate vajadusele. Võimsuspiiriga diiselmootor andis 65 PS, kuid oli üles ehitatud nii, et suutis seda võimsust ka pideval täiskoormusel välja anda. Hiljem järgnesid võimsust suurendatud mootorid kuni 110 PS-ni.

Maksimaalse kiirusega 65 km/h oli Unimog 406 seeria maanteel kasutamiseks mõeldud vedukina ideaalselt sobiv. Teisalt võis seda roomamiskiirusel käitada vaid 0,03 km/h. Selline ulatus jättis vähe soovida.

Ka kabiinis kasvas mugavus 406. seeriaga. Esimest korda olid saadaval polsterdatud ja reguleeritavad juhiistmed. Kabiini ergonoomika muutis pika tööpäeva tingimustes kasutamise maksimaalselt mugavaks. See tegi eriti täisteraskabiiniga versioonid linnade ja valdade hooldusmasinate parkides populaarseks. Kuid ka ehitusettevõtetes ja tööstuses suutis Unimogi raske seeria end lühikese ajaga kindlalt kehtestada.

Seeriatega, mida hakati alates 1950. aastate keskpaigast Gaggenaus arendama ja tootma, suutis Unimog end turul tõeliseks püsieduks positsioneerida. Raskema seeria kasutuselevõtuga muutus Unimogi valik tõeliseks kõikehõlmavaks programmiks. See ei kehti üksnes Unimogi põhisegmendis, põllumajanduses, vaid tänu suurele paindlikkusele ja töövõimele ka paljudes teistes tööstusharudes.

Edu saladus: veenev sõidukikontseptsioon, mida on järjekindlalt hoitud ja pidevalt suure oskuse ning nutikusega tehniliselt edasi arendatud. Paljude aastakümnete jooksul toodetud seeriate kõrge kvaliteet tuleb esile muu hulgas selles, et mõned sõidukid on tänini kasutuses.