Tööhobune ja lõbusõiduk

1986. aastal tuli turule 150 hj võimeline seadmekandur U 1550, millel oli eriti suur transpordivõimekus ja mis pidi 424. seeriat ülalpoole täiendama. Tänu oma lubatud täismassile 10 500 kg oli sõiduk eelkõige kasulik teede- ja talveteenistuses ning raskete tööseadmete kasutamisel. Pikk teljevahe 3 250 mm andis palju ruumi suurtele laadimisplatvormidele ja lisapealisehitistele.

IFAT-il, Münchenis toimunud kommunaalvaldkonna erimessil esitles Daimler‑Benz 1987. aastal kerge seeria 407-ga täiesti uut programmi. Kolmes variandis saadaval olev väike, majanduslik töömasin pakkus avaramat juhi kabiini ja uut käigukasti ning asendas alates 1966. aastast toodetud seeria 421. Väliselt erines seeria 407 eelkõige sisselasketoru asukoha poolest, mis nüüd – parema külje asemel – paiknes juhipoolsel küljel.

Silmapaistev oli nelja silindriga OM 616 diiselmootor, mis töötas nagu Unimogi eelkäija eelkambri põhimõtte järgi. Kui 52 hj tugev U 600 töötas 3 000 pööret minutis, siis U 650 ja suure maastikuläbivusega U 650 L töötasid 3 500 pööret minutis ning arendasid mõlemad 60 hj.

Suhteliselt nõrga mootori tõttu kasutati seeriat 407 peamiselt ehitusel, tööstuses ja omavalitsustes.

Aasta 1988 tõi Unimog programmi täieliku ülevaatuse käigus lausa kolm uut seeriat: keskmise seeria 417 ning rasked seeriad 427 ja 437.

Keskmise seeria 417 sihtrühmaks olid tööstus ja omavalitsused ning nüüd jälle ka põllumajandus. Kuigi seeriaid 417 ja 407 oli välimuse poolest raske omavahel eristada, peitus põhiline erinevus raamikontseptsioonis. Kui kerge seeria puhul oli paigaldatud soodsam sirge redelraam, kasutati keskmise seeria puhul redelraami astmeliste pikitaladega. See kontseptsioon, mis ulatus tagasi Unimog S arendusse enam kui 30 aasta taha, võimaldas raami äärmuslikke väänamisi koos kõrge paindejäikusega ning tagas nii eriti kõrge maastikuvõimekuse.

Kuna Daimler-Benz oli seeriatega 407 ja 417 turule toonud vastavalt ühe kerge ja ühe keskmise seeria, oli loogiline esitleda ka rasket seeriat. Nii sündis seeria 427, mis liitus alates 1976. aastast ehitatud raskete seeriatega 424 ja 425.

Peamiseks tunnuseks oli uus otsesissepritsusega diiselmootor, valikuliselt ka heitegaasiturboga, mis alates 1992. aastast oli saadaval ka laadõhujahutusega. Selle uue mootori puhul oli Gaggenau tehases peamine eesmärk vähendada kütusekulu ja parandada heitkoguseid. Põhjus oli see, et omavalitsused kui peamised ostjad nõudsid immissioonikaitse seaduste tõttu kuni 5 dB vaiksemaid sõidukeid. Seetõttu langetati mootori pöörlemissagedus maksimaalses võimsusvahemikus 2 400 pööret minutis, mille abil paranes helirõhutase 3–4 dB võrra.

Teiseks tippmudeliseeriaks osutus 1988. aastast toodetud raske mudeliseeria 437. Sõidukitesse paigaldati esmakordselt äsja välja töötatud Unimog käigukast UG 3/65. Mootorina kasutati ülelaaduri õhujahutusega OM 366 A või LA. Mudeliseeria 437, millel oli 26 erinevat mudeliversiooni, jäi müügiloenditesse kuni 2002. aastani.

Raudse eesriide langemisega avanesid alates 1990. aastast uued turud ja võimalused. Kui varasematel aastatel olid idariikidesse tarnitud juba väiksemad Unimog-kogused, ilmnes nüüd tegeliku nõudluse tõeline ulatus: Ainult Ungari tellis 150 Unimog kommunaaltöödeks.

1992. aasta mais oli taas midagi uut tähistada. Hannoveri IAA-l esitleti seeriaid 408 ja 418. Neid iseloomustas uue kontseptsiooniga täisterasest turvakabiin tasase kabiinipõrandaga.

Seeriasse 486 kuuluv U 90 paistis eelkõige silma oma erilise kabiiniga, millel oli vaatekanal. See oli eriti praktiline täiendus töödele, mis teostatakse esiküljele kinnitatavate tööseadmetega, näiteks omavalitsustes ja põllumajanduses.

Jaapani trend ehitada Unimogid ümber „lõbu‑mogideks“ jõudis 1993. aastal ka Euroopasse. Daimler‑Benz tuvastas turuaugu ja kavandas U 90 baasil ametliku Funmogi 110 hj-ga. Sisu ja armatuur meenutasid tugevalt sõiduautot. Lisaks värviti sõiduk veripunase metallikvärviga. Unimogi tundjad võisid seda pidada kummarduseks Boehringeri aja ajaloolise härjaverepunase ees. Eriti silma torkasid kroomitud, mitmeosalistest torudest koosnevad torubaarid ja põrkeraud. Varustatud 130 dB-vilega oli Funmogi äratuntavus tohutu.

1994. aasta pidi olema üks juubelite ja tunnustuste aasta. Ajakiri „Offroad“ valis Funmog igati vääriliselt aasta maasturiks ja Gaggenaus rullus tootmisliinilt maha 300 000. Unimog.

Seoses juubelipidustustega „Sada aastat autotootmist“ kogunes juunis 1995 kolmsada Unimog muljetavaldava paraadi raames tagasi sünnikohta Gaggenausse. Unimog on nüüd kodus 160 riigis. Kasutusalad on sama mitmekesised kui mudelivariandid. Ja sellest on nüüdseks saanud traditsioon – sest Unimogis olev U tähistab universaalsust.